Vananemine on seotud mitmesuguste füsioloogiliste kõrvalekalletega, mis kahjustavad keha võimet reageerida stressile või muutustele, tuues kaasa haigestumise ja lõpuks surma. Ehkki paljud vananemisega kaasnevad muutused on imetajate lõikes sarnased, on kasside kohta teada mõned liigispetsiifilised erinevused. Kuna uuringuid kasside vananemisega kaasnevatest füsioloogilistest muutustest on vähe, lähenes autor teemale inimese kaudu. Artiklis kirjeldatakse lühidalt inimestel ilmnevaid vanuselisi muutusi, mis mõjutavad toitumist, ning tuuakse välja vananemise bioloogilised ja molekulaarsed mehhanismid. Lisaks antakse ülevaade kasside vananemisest ja toitumisest ning võrreldakse seda vananemise ja toitumisega koertel ja inimestel.
Millised toitumisega seotud muutused kaasnevad vananemisega?
- Toidu tarbimine väheneb ning alates 50. eluaastast langeb energiavajadus iga kümne aastaga 10%.
- Lõhna- ja maitsetundlikkus väheneb, mis võib kaasa tuua söögiisu vähenemise ja kehakaalu languse. Lõualuu nõrgenemine ja luukadu põhjustab igemete taandumist, mis võib viia hammaste kaotuseni. Süljeerituse ja neelulihaste kontraktsioonide vähenemine võib tekitada neelamisraskusi.
- Söögitoru alaosa toonuse langus võib põhjustada refluksi ja kõrvetisi. Maoseina elastsuse vähenemine kahandab ühe toidukorraga vastuvõetava toidu hulka. Mao limaskesta kaitsefunktsioon langeb, ühes sellega suureneb maohaavandite tekke risk.
- Peensoole hattude lühenemine vähendab oluliselt peensoole pindala ja sellega toidu imendumisvõimet. Muutused peensoole bakterikoosluses võivad kaasa tuua puhitusi ja ebamugavustunnet ning vähendada kaltsiumi, folaadi, raua ja teiste toitainete imendumist. Pankrease alatalitlus toob kaasa seedeensüümide vähenemise. Sapi tootmine ja eritamine väheneb raskendades rasvade seedimist. Jämesoole aktiivsuse langus tekitab kõhukinnisust.
- Kahjustused neerukoes vähendavad elektrolüütide ja happe-aluse tasakaalu regulatsiooni, ning võivad soodustada madalat või kõrget vererõhku.
- Hormonaalsed muutused tekitavad rea kõrvalekaldeid. Kasvuhormooni langus vähendab valgu sünteesi ja lihasmassi, samuti luukoe sünteesi ja immuunfunktsiooni. Kilpnäärme hormooni vähenemine võib kaasa tuua ainevahetuse aeglustumise. Parathormooni muutused ja kortisooli sekretsiooni suurenemine võivad viia luuhõrenemiseni. Aldosterooni vähenemine võib mõjutada südame-veresoonkonna funktsiooni. Glükoositaluvuse ja insuliinitundlikkuse vähenemine tõstab veresuhkru kontsentratsiooni.
Vananemise bioloogilised ja molekulaarsed mehhanismid
Rakutasandil tähendab vananemine rakkude suurenenud degeneratsiooni ja vähenenud regeneratsiooni. Koos pidurdavad need protsessid keha võimet kohaneda stressi ja muutustega ning viivad lõpuks surmani. Arvatakse, et vananemist soodustavad:
- Teatud geenid, mille avaldumise aktiveerimine või deaktiveerimine võib põhjustada raku DNA sünteesi pärssimist ja rakkude võimet jaguneda.
- Telomeeride järkjärguline lühenemine, mis toimub iga raku jagunemisel enamikes keharakkudes. Seega saab raku jagunemisi olla piiratud arv.
- Geneetilised mutatsioonid kuhjuvad rakkudes aja jooksul ja tekitavad rakufunktsiooni muutusi, põhjustades nii vananemist. Mitokondriaalse DNA puhul võivad mutatsioonid kahjustada energia tootmist.
- Apoptoos ehk programmeeritud rakusurm võib mängida rolli olulise koemassi kadumisel (nt südame- ja skeletilihastest).
- Kollageeni ja teiste valkude ristsidumine glükosüülimise teel põhjustab valkude funktsionaalseid ja struktuurseid kõrvalekaldeid (nt kudede jäikus).
Loomade vananemisega kaasnevad muutused
Silmnähtavad märgid vananemisest nii kasside kui koerte puhul on karva pigmendi taandumine, kehakaalu muutused, kuulmis- ja nägemispuudulikkus, karvkatte vähenemine ja letargia. Varjatumalt toimuvad muutused immuunsuse ning seedetrakti või teiste organite funktsioonides. Nii inimeste kui koerte puhul on teada vanusega kaasnev energiavajaduse langus. Vähenenud lihasmass tingib madalama põhiainevahetuse energiakulu ning langetab liikumisaktiivsust, mis omakorda soodustab lihaste taandumist.
Inimeste ja koertega tehtud uuringud pole näidanud olulist seost seedeprotsesside ja päevase energiavajaduse vähenemise vahel. Seedetrakti muutused võivad vähendada looma kohanemisvõimet, kuid terve organismi korral pole need määrava tähtsusega. Seevastu kasside uurimisel on organismi vananemisega seoses leitud mitmeid erinevusi võrreldes inimese ja koeraga. Kasside energiavajadus küll vanuse kasvades väheneb, seda umbes 10.–12. eluaastani, kuid pärast seda hakkab taas tõusma või mõne uuringu kohaselt ka stabiliseerub. See kasside eripära võib osalt olla tingitud asjaolust, et vanusega kaasnev aktiivsuse langus on väike. Lisaks pole eakate kasside puhul leidnud kinnitust puhkeolekus energiakulu vähenemine.
Teine tähtis aspekt on vanusega ilmnevad muutused seedesüsteemis. Mitmed uuringud on näidanud, et eakatel kassidel väheneb oluliselt rasvade, vähemal määral ka valkude seedimine. Nimelt võib rasva seedimisega olla raskusi kuni kolmandikul üle 12-aastastest ning valgu seedimisega kuni 20% üle 14-aastastest kassidest. Miks see kassidel nii on, täpselt teada pole, kuid tuues paralleeli inimorganismiga on pakutud, et raskendatud rasva seedimise taga võib olla pankrease eksokriinse funktsiooni nõrgenemine ja sapphappe tootmise vähenemine. Just seedimisefektiivsuse langust peetakse eakate kasside energiatarbimise suurenemise peamiseks põhjuseks. Seega, erinevalt koertest ja inimestest, peaks kassi energiatarbimine vanemas eas kui mitte suurenema, siis vähemalt püsima sama, ning looma toit olema kergesti seeditav, et üle saada seedetrakti suutlikkuse nõrgenemisest.
Kui inimeste ja koerte vananemisega kaasneb sageli ülekaalulisus, siis kassidel kipub alates 9. eluaastast kaal pigem langema. Seega, tulenevalt nende energiavajaduse suurenemisest, on vanemate kasside juures tavapärane pigem alakaalulisus. Sarnaselt koerte ja inimestega väheneb kassidel vanuse suurenedes lihasmassi osakaal keha kogu massist, ent seda kuni teatud vanuseni. Umbes 12. eluaasta juures see tendents pöördub, st sealt edasi näitab lihasmassi osakaal tõusu tänu rasvkoe kadumisele. Kui looma energiatarbimist ei suurendata ja dieet on endine, jätkub kõhnumine, mis viimaks toimub juba ka lihaskoe arvelt. Et säilitada vanemas eas kassi kehakaalu ja lihasmassi, peaks loom saama kergesti seeditavat ning varasemast suurema valgu osakaaluga energiarikast toitu.
Toitumise mõju vananemisprotsessile ja pikaealisusele
Toitumise kaudu on võimalik mõjutada organismi energiavajadust, lipoproteiinide taset, geeniekspressiooni, insuliinitundlikkust ja glükoosi metabolismi, samuti soole mikrobiootat, immuunsüsteemi toimimist ning oksüdatiivse stressi taset, mis on kõik määrava tähtsusega tegurid hea tervise tagamisel ka vanemas eas. Koertega läbi viidud elukestva uuringuga tuvastati, et toitumispiirangul oli koerte tervisele ja pikaealisusele märkimisväärne mõju. 25% vähem toitu saanud loomad elasid keskmiselt 13 aastat, kontrollgrupi loomad 11,2 aastat. Kasside puhul on üks pikaajaline uuring näidanud, et suurema rasva osakaaluga loomadel ehk neil, kes kaldusid rasvumisele 7–12 aasta vanuses, oli eluiga madalam võrreldes vähem rasvunud loomadega. Optimaalne kehakaal stabiilse rasv- ja lihasmassi hoidmise kaudu on hea tervise tagamiseks oluline nii looma keskeas kui vanaduses.
Toidulisandid kassi toidus
Vananemisega kaasnevat oksüdatiivset stressi on võimalik pidurdada antioksüdantide lisamisega menüüsse. Selliste toidulisandite tarvitamine on andnud positiivseid tulemusi nii koerte kui kasside hulgas. Näiteks on antioksüdandid vähendanud oksüdatiivset stressi kroonilise neeruhaigusega kassidel, samuti parandanud immuunsüsteemi toimimist ja vähendanud DNA kahjustusi koertel.
Peale antioksüdantide saab looma tervisesse panustada heade rasvhapete ja prebiootikumide lisamisega menüüsse. Pikaajalise uuringuga selgitati toidulisandite mõju kassidele vanuses 7–17 aastat. Kolme gruppi jagatud loomad said kõik kogu edasise elu jooksul täisväärtuslikku toitu, mis oli grupiti erinevate toidulisanditega täiendatud. Esimese grupi toidus lisandid puudusid, teise grupi toitu lisati E-vitamiini ja b-karoteeni ning kolmanda omasse E-vitamiini, b-karoteeni, w-3 ja w-6 rasvhapete allikaid ning prebiootikumiks sigurijuurt. Kassidel mõõdeti erinevaid parameetreid ning 7,5 aastat pärast katse algust näitas analüüs, et 3. grupi kassid elasid keskmiselt 11 kuud kauem kui 1. grupi kassid, 2. grupi tulemus jäi vahepeale ja erinevus 1. grupist alla olulisuse määra.
Lisaks eristusid 3. grupi kassid 1. grupi omadest järgnevate tervisenäitajate poolest: kõrgem E-vitamiini tase seerumis, paremini säilinud hematokrit (vererakkude osa vere üldmahust), madalam vere glükoosi tase, paremini püsinud kehakaal, lihasmass ja naha paksus. Väljaheite proovidest selgus ka prebiootikumi tõhus toime – 3. grupi kassidel oli suurenenud bifidobakterite ja laktobatsillide ning vähenenud klostriidiate arv. Kuigi E-vitamiini said võrdselt nii 2. kui 3. grupi kassid, oli viimastel E-vitamiini tase oluliselt kõrgem. Selle erinevuse taga võis olla prebiootikumidest tingitud mikrobioota muutus.
Ehkki pole võimalik kindlaks teha antioksüdantide, heade rasvhapete ja prebiootikumide tervist toetava mõju täpset mehhanismi, olid neid toidulisandeid saanud kassidel paremad tervisenäitajad ja pikem eluiga. Vaatamata nende toidu tarbimise vähenemisele võrreldes 1. grupi loomadega, kindlustas rikastatud dieet siiski kaalu ja lihasmassi parema püsimise. Kasside puhul on aga lihasmassi vähenemine korreleerunud haigestumise ja suremusega.
Kokkuvõte
Kokkuvõtteks rõhutab autor, et vananevad kassid erinevad teiste liikide vananevatest isenditest peamiselt tänu energiavajaduse ja seedetrakti funktsioonide iseärasustele. Kui tavaliselt loomadel vanadusega energiavajadus langeb, siis kasside toit peaks olema kergesti seeditav ning energia- ja proteiinirikas. Lisaks on nüüdseks teada, et dieedil võib olla oluline roll osade vananemisprotsesside aeglustamisel ning kasside tervise ja pikaealisuse tagamisel. Lõpuks tuleb meeles pidada, et iga kass on individuaalne. Kassid, nagu ka teised loomad, vananevad erineva kiirusega, mistõttu varieeruvad ka vanusega seotud füsioloogilised ja patoloogilised muutused. Seega tuleb geriaatriliste patsientide toitumisvajadusi hinnata individuaalselt.
Teksti autor: Aune Altmets, Molekulaarne biokeemia ja ökoloogia, MA, Tallinna Ülikool
Allikas: Sparkes, A.H. (2011). Feeding old cats—an update on new nutritional therapies. Topics in Companion Animal Medicine, 26(1), 37-42. Retrieved from: https://doi.org/10.1053/j.tcam.2011.01.006
