Kas koer (Canis familiaris), kes on üle kahe kuu elanud suures koerakarjas, on inimesest võõrdunud? Kas selline koer on võimeline looma uusi sidemeid inimesega? Kas vajadus inimkontakti järele suureneb neil koertel, kellel ei ole pikema aja jooksul võimalust inimesega suhelda? Kas sellistel koertel tekib kiindumuskäitumine juba lühikese inimkontakti jooksul? Sellistele küsimustele otsis vastuseid grupp Ungari juhtivaid teadlasi.
Ajakirjas “Comparative Psychology” avaldatud kokkuvõttes esitleb teadslastegrupp ainulaadset uuringut, milles olid esmakordselt uurimisobjektiks täiskasvanud koerad, kes elasid kahes Ungari varjupaigas. Teadlased uurisid koerte kiindumuskäitumist inimese suhtes ja nende võimet luua võõrastega uusi sidemeid isegi pärast seda, kui neil ei olnud pika aja jooksul võimalust inimestega suhelda.
Varasemalt oli kiindumuse kujunemist uuritud ainult kutsikatel. Kiindumuskäitumise kriteeriumiteks loeti koera turvatunnet inimese juuresolekul (turvabaasina või turvalise tagalana toimimine), läheduse ja kontakti otsimist eelistatud isikuga ning spetsiifilist reageerimist inimesest lahutamise olukorras.
Uuringusse kaasati 60 varjupaiga koera (30 emast, 30 isast, erinevas suuruses ja vanuses) ja vaadeldi neid võõra situatsiooni katse (Strange Situation Test, Ainsworth and Wittig) teisendatud variandis, mis on osutunud kasulikuks meetodiks uurimaks koerte kiindumuskäitumist inimese suhtes. Enne testimist käsitles koerajuht ükshaaval 40 koera kolm korda 10 minutit. Käsitlemise meetodiks oli jalutuskäik, mille ajal koerajuht suhtles koeraga (mängis, rääkis, paitas). Võõra situatsiooni katse viidi läbi kõikide koerte jaoks tundmatus ruumis. Koerad, keda oli eelnevalt käsitletud, kohtusid kahe inimesega: koerajuht “omaniku” rollis ja võõras inimene (20 käitlemata koeral oli kohtumise ajal mõlemas rollis võõras inimene).
Tulemused
Kui võrreldi käsitletud ja käsitlemata koerte käitumist katses, siis erilist erinevust kahe grupi vahel ei täheldatud. Fakt, et käsitletud koerad võeti välja oma tuttavast keskkonnast ja suheldi nendega kolm korda ei mõjutanud oluliselt nende üldist käitumist katseolukorras. Samuti ei leitud erinevusi, mis tuleneks koera soost ja suurusest. Samas esines spetsiifilisi erinevusi situatsioonides, mis olid seotud “omaniku” ja/või võõra inimese kohaloluga: eelnevalt käsitletud koerad näitasid rohkem kontakti otsimist “omaniku” sisenemisel, vähem füüsilist kontakti võõra inimesega, harvemini ukse juures seismist pärast võõra inimese lahkumist ja vähem ukse juures seismist “omaniku” juuresolekul.
Käsitletud koera spetsiifiline reageerimine koerajuhi suhtes vastas kiindumuskäitumise kriteeriumitele. Teadlased järeldasid, et varjupaiga tingimustes võib koertel säilida vajadus sotsiaalsete inimkontaktide järele. See annab märkimisväärse valmisoleku uute sidemete loomiseks ja võib kaasa tuua suhteliselt kiire kiindumise inimesesse isegi täiskasvanud koerte puhul.
Teksti autor: Anneli Matsi, IDT, Varjupaikade MTÜ projektijuht, MTÜ Eesti Abi- ja Teraapiakoerte
Ühing vabatahtlik koerajuht
Allikas: Marta Gficsi, J6zsef Topal (Hungarian Academy of Sciences) and Adam Mikl6si, Antal D6ka, Vilmos Csanyi (Efitvas Lorand University) (2001). Retrieved from: http://etologia.elte.hu/file/publikaciok/2001/gacsiTMDCS2001.pdf
