Inimese ja koera kui lemmiklooma vaheline suhe võib koeraomaniku jaoks olla samaväärne kui lapsevanema ja lapse suhe. Sageli peetakse koera pereliikmeks ning talle pühendatakse palju hoolt ja tähelepanu. On inimlik arvata, et kui omanik tunneb enda ja koera läbisaamise osas positiivseid tundeid, siis ka koer arvab nõnda.
Rootsi ja Taani teadlase grupp viis läbi põhjaliku uuringu, mille eesmärk oli välja selgitada, kas eelmainitud väide vastab tõele ehk kas koeraomaniku arvamus ühtib koera omaga. Varasemalt on tehtud mitmeid uuringuid, mis keskenduvad inimese arusaamadele. Seega eelnevalt on uuritud seisukohti inimese vaatenurgast, kuid välja on jäetud suhte teine pool ehk koer.
Uuringu läbiviimiseks kasutati kahte erinevat teaduslikku meetodit. Koeraomanikule suunatud mitmetasandilist küsimustikku The Monarsh Dog Owner Relationship (MDORS), mis andis põhjaliku ülevaate koeraomaniku hinnangust enda ja oma koera suhtele ning praktilist The Ainsworth’s Strange Situation Procedure (ASSP) meetodit, mis mõõtis koera käitumist läbi erinevate tegevuse ning andis ülevaate, kuidas koer näeb enda ja omaniku vahelist suhet. Uuringus osales 20 eri vanuseklassis meest ja naist, kelle koerte tõud ja vanused samuti varieerusid. Praktilise ASSP testiga mõõdeti mitmeid erinevaid koera käitumise viise, nagu näiteks koera reageerimist omaniku saabumisele pärast mõnda aega lahusolemist ja mängimist omaniku või võõra juuresolekul.
Uuringus selgus, et nende koerte omanikud, kelle koer oli kohtudes silmnähtavalt rõõmus (saba liputamine, lakkumine jm), märkisid küsimustikus, et nad suhtlevad oma lemmikuga rohkem kui teised uuringus osalenud. Ühtlasi selgus ka, et nende omanike koerad mängisid üksi olles vähem. Selline käitumine võib olla tingitud faktist, et koeraga tegelemine ja mängimine tekitab koera peas omanikku nähes seose aktiivse tegevuse ja omaniku vahel. Seega ei saa väita, et koera rõõmus tervitusviis oleks seotud koera ja omaniku vahelise tugeva emotsionaalse sidemega, vaid pigem kogemusel põhineva käitumismustriga.
Kuigi uuring ei kinnitanud väidet, justkui koer tunneb enda omaniku vastu sama tugevaid emotsioone kui temaga tegelev ja rohkel koos aega veetev omanik, selgus sellegipoolest, et omaniku juuresolekul olid koerad aktiivsemad mängijad ja ringi nuuskijad, kui võõra kohalolekul. Seega saab väita, et koera jaoks on tema omanik unikaalne inimene, kellelt ta soovib mugavust ning turva- ja kindlustunnet.
Teksti autor: Mari-Helena Toompere, TLÜ Loodus- ja terviseteaduste instituut, Bioloogia (kõrvalerialaga psühholoogia)
Allikas: Therese Rehna, Ulrika Lindholmb, Linda Keelinga, Björn Forkmanb. I like my dog, does my dog like me? (2013). Retrieved from: www.appliedanimalbehaviour.com/article/S0168-1591(13)00242-6/pdf
