Järjest enam teadvustatakse, et linnaruumis ei ela vaid inimesed ja et selle planeerimisel tuleb arvestada kõikide seal elavate liikidega. Samuti on leitud (Keil, 2003; 2005), et loodus ei tohiks olla poliitikast eraldatud, kuigi on vaieldud (Braun, 2005), et poliitika peaks hõlmama vaid inimsuhteid ja loodus sinna ei kuulu. Sellest tulenevalt esineb konflikte kaasamaks linnaökoloogiat, sealhulgas loomi, poliitikate kujundamisse.
Artikkel keskendus koerte ja Austraalia jäätmemajanduse näitel lemmikute rolli uurimisele poliitikas.
Loomade roll linnas muutus Austraalias 19. sajandi keskpaigas, kui hügieeni tähtsus ühiskonnas tõusis. Selle tulemusena viidi kariloomad linnast välja. Samaaegselt kui linna kariloomade arv vähenes, tõusis koduloomade hulk ja tänaseks on Austraalias pea 40% kodudes koer. Nende emotsionaalne tähtsus inimese kaaslase rollis ning arvukus on sedavõrd kasvanud, et mõjutab järjest enam poliitikat, inimese–looma suhteid ja linnaruumi.
Koeri ei vaadelda üdini positiivse nähtusena, vaid ka probleemina. Feldmann (1974) leidis, et hulkuvad koerad on haiguse levitajad, õnnetuste põhjustajad ja nende püüdmisele ning hukkamisele kulub rahalist ressurssi. Samas mainis ta, et koerte väljaheited ja nende poolt prügikastide sisu lahtikiskumine risustab tänavaid ja rikub hügieeni. Douglas (2011) toetab pea 40 aastat hiljem samu seisukohti, selgitades, et koera järelt koristamata väljaheited on kõrge terviserisk ja ideaalne koht haiguste vohamiseks.
Tänapäeval nähakse väljaheite korjamist kui inimese–looma suhte üht osa ja koeraomanikku, kes koristab enda lemmiku järgi kui ühiskonna liiget, kes on välja teeninud õiguse linnas koeraga liigelda. Samas, tuleb arvesse võtta jäätmemajanduse suuremat pilti: koristades väljaheite kilekotti ja visates selle prügikasti, tekib illusioon, et probleem on lahendatud, kuigi reaalsuses jõuab see prügimäele, liigutades probleemi ühest kohast teise. Juba prügimäel, polegi probleem enam väljaheites endas, vaid seda ümbritsevas kilekotis. Seetõttu tuleb leida alternatiivseid, loodussõbralikke viise, kuhu/kuidas jäätmeid koguda.
Lisaks koerte poolt tekitatud jäätmetele, võivad koerad ise muutuda jäätmeteks, kui neil pole inimese silmis otstarvet. Siinkohal on inimese–looma suhe õõnestatud ja koera roll „inimese parima sõbrana“ end ammendanud. Sellist situatsiooni kajastati Austraalias 2012. aastal kui 30 väärkoheldud koera eutaneeriti, jättes surnukehad vedelema sinna, kus nad hukati. Reaalsus on, et igal aastal hukatakse varjupaikades rohkem kui 250 000 tervise juures kodutut koera ja kassi.
Linnamajandusest leiab seotuid, kuid vastandlikke, suhteid: 1) sõprus- ja hoolivussuhe, mis väljendub koertega seotud teenuste/toodete pakkumises, kus on ilmne inimese–looma suhte tähtsus; 2) jäätmete majandamise suhe, kus üritatakse leida effektiivsemaid viise koerte „ülepopulatsiooni“ ja nende tekitatud jäätmete (kas väljaheited või laibad) elimineerimiseks. Viimase puhul ei eksisteeri inimese–looma suhet emotsionaalsel tasandil.
Uuringu eesmärgiks oli siduda inimeste emotsionaalsus, loomad, jäätmemajandus ja materiaalsed väärtused linnapoliitikaga, tuletamaks meelde, et loomapidamiskultuuris eksisteerib ka varipool. Autorid jõuavad järeldusele, et on oluline analüüsida oma tarbimisharjumusi ning põhjuseid, miks soetame lemmiklooma.
Teksti autor: Astrid Mai Barsegjan, Linnakorralduse eriala, MA, Tallinna Ülikool
Allikas: Instone L., Sweeney J. (2014). Dog Waste, Wasted Dogs: The Contribution of Human–Dog Relations to the Political Ecology of Australian Urban Space. Geographical Research, 52(4), lk 355–364.
